Konverentsi kava 2023

Uus üleriigiline üldplaneeringu koostamine tõstatab sessioonil üles kaks omavahel haakuvat teemat taastuvenergeetika valdkonnast. Rohepöörde ja REPowerEU programmi kiirendatud korras eesmärkide saavutamise vajadusega on meil riigis päevateemaks saanud tuule- ja päikeseparkidele sobivate alade eraldamine. Aga REPowerEU fokuseerub EU riikides ka olulises mahus geotermaalenergia kaasamisele riikide energiasäästukavades. Ka selles valdkonnas on vaja oma arengukava! Kas Eestil on üldse olemas taastuvenergeetika tervikvisioon: milline on majanduslikult ja keskkonnale talutav optimaalne taristu, kas on olemas energiasäästu programm taristuarenduste kõrval, kas suudame uute tehnoloogiate tormilise arengu taustal oma energiavajaduse planeerimise ja arendamise ressursse õigesti suunata, kuidas on energiajulgeolek tagatud piirkondades, kuhu näiteks tsentraalsed küttelahendused ei ulatu? Sessioonil teise üliolulise teemana ongi fookuses eestimaalase energiavarustatus ja -julgeolek. Ühe võimaliku kohaliku taastuva energiaallika – geotermaalenergia kasutamine küttes ja jahutuses on lahendus just hajaasustuse piirkondades, külades ja muudes kohtades, kus puudub tavapärane tsentraalne energiavarustus.  

Sessiooni võtab kokku arutelu, kas taastuvenergeetika vallas olemasolevate pudelikaelte lahendamiseks saaks appi võtta üleriigilist planeeringut ja kuidas kaasaegne KOVi tasandil planeeringutegevus saaks luua aluse roheenergeetika kasutamisele nõnda, et ei kahane Eestimaa loodus- ja maastikuväärtused, muud loodusressursid ning nende jätkusuutlikkus on tulevikuski tagatud.

Riik on suuna võtnud kiirendada oluliselt taastuvenergeetikale üleminekut ning see tõotab lähema kümne aasta jooksul kaasa tuua ka kiired maastikumuutused. Samuti on selginemas riigi eesmärgid süsinikubilansi tasakaalustamisel looduse taastamise ja CO2 sidumisele suunatud tegevustega. Ka siin on lähiajal oodata mitmeid maastikke muutvaid planeeringuid ja tegevusi. Kui seni on Eestis sootaastamise projektid piirdunud eelkõige looduskaitsealadega, siis turbakaevandusest vabanenud jääksoode maakasutuse võimaluste üle ei ole seni piisavalt aru peetud. Ka kliimakavades on süsiniku sidumise teema vähe käsitletud ning omavalitsused ei oma head ülevaadet, kuidas kohalik tasand saaks ruumiplaneerimise kaudu piirkondade ja riigi kliimaeesmärke toetada. Kiiret reageerimist taastuvenergeetika tootmise alade ruumilisele planeerimisele omavalitsustelt aga oodatakse. Selles sessioonis toome kokku erinevad eksperdid, et arutleda nende kahe eesmärgi – looduse taastamise ja taastuvenergeetika – maastikus sidumise võimaluste üle. Olulise sisendi sessioonile annab Horizon 2020 Green Deal projekt WaterLANDS, mille käigus taastatakse üle Euroopa 10 500 ha (sh 800 ha Eestis Põhja-Pärnumaal Lavassaare asulas ümbruses) kahjustatud märgalasid ning soovitakse luua taastamispraktikaid tulevasteks looduse taastamise tegevusteks. 

Linnu on alati peetud ja kirjeldatud tehisliku keskkonnana, mis on inimkonna paljude hädade ja murede allikas. Depressiivset ja võõrandumist soodustavat linna on pidevalt vastandatud elurikkale ja tervislikule maakeskkonnale, kuhu peab linnast igal võimalikul ja vabal hetkel närvi puhkama minema.

Oleme aga praegu olukorras, kus peagi elab suurem osa inimesi linnades ja linnu ümbritsevad monokultuursed põllud või monotoonne suburbia. Linnades on kõike rohkem: elupaiku, elu, eriilmelisust ja vaheldusrikkust. Ehk pole linn probleem, vaid hoopis lahendus.

Sessioon näitab, et ka linna tuleb kohelda kui vääriselupaika. Käsitleme linna kui elupaika, kus saavad kokku eri liigid ja palju võimalusi. Arutame selle üle, kuidas linna planeerida nii, et see oleks parim koht, kus elada.

Sessiooni esinejad teevad alustuseks kuni 10-minutilise ettekande, kus avavad oma põhiteesid linna kui vääriselupaiga kohta ning põhjendavad, miks peame linnade elukeskkonna kvaliteedile enam keskenduma. Sellele järgneb moderaatoriga vestlusring kuni 1 h.

Sessiooni vedajad: Kureeritud elurikkuse* naiskond ehk Karin Bachmann, Anna-Liisa Unt ja Merle Karro-Kalberg

* Projekti „Kureeritud elurikkus“ eesmärk on tuua Tartu kesklinna rikkalikuma elu: rohkem inimesi, lopsakama taimestiku, huvitavad tegevused, mängu- ja sportimisvõimalused ja maastikukunsti. „Kureeritud elurikkus“ näeb Tartu kesklinna parke kui maastikulaborit, kus katsetatakse eri võimalustega, kuidas linnapargid inimestele, putukatele, loomadele ja taimedele mõnusamaks keskkonnaks muuta. Siiani on Keskpargis jäetud osad maalapid niitmata, Uueturu parki loodud linnaniit, Vabaduse puiestikku linnasalu, kuhu koos linastega istutati lilli ja põõsaid.
https://tartu2024.ee/elurikkus
Facebook: Kureeritud Elurikkus
Instagram: kureeritud_elurikkus

Tööstusühiskond tugineb sotsio-tehniliste süsteemide võrgustikule, mis tagavad olulisi tarvidusi nagu energia, liikuvus, toit, majutus või jäätmekäitlus. Nende 250-aastane koosareng ehk Esimene Suur Siire on ühest küljest võimaldanud enneolematu ühiskondliku heaolu, süvendades samas järsult keskkonnakriisi. Olukorra lahendamiseks on vaja tööstusrevolutsiooniga võrreldavat Teist Suurt Siiret, suunamaks süsteemide koosareng kestlikule ja õiglasele arengurajale. See tekitab vajaduse muuta harjumuspäraseid viise ruumist mõtlemisel, selle reguleerimisel ja kasutamisel. 

Ettekanne kasutab näiteid nii ajaloolistest kui tänapäevastest siirdeprotsessidest nii meil kui mujal, keskendudes kolmele küsimusele: 

1. Millistel tingimustel toimuvad siirded ehk pöördelised nihked sotsio-tehnilistes süsteemides?      
2. Mis vahe on süsteemi optimeerimisel ja süsteemsel muutusel? 
3. Kus sekkuda, et süsteemse muutuse tõenäosust suurendada? Mida saame ajaloost õppida? 

Neile küsimustele vastamiseks tutvustab ettekanne 8 sekkumispunktist koosnevat raamistikku, mis hõlmab uudsete nišilahenduste toetamist, olemasolevate süsteemide tasakaalust välja viimist, süsteemidevaheliste sidemete ümberkujundamist ning süsteemide laiemat konteksti. 

Paneerarutelu “Üle riigi planeerimise väljakutsed Suure Siirde lävel”

Peaettekandele järgnev paneelarutelu mõtestab Suure Siirde teemat ruumilise planeerimise kontekstis. Kuidas peaks ruumiline planeerimine suhestuma laiema siirdega, mis on süsteemide ülene? Milliseid vanad mõttemallid vajavad muutust? Värskelt on algatatud uus Üleriigiline planeering Eesti 2050 ning ettevalmistamisel on ka Kvaliteetse elukeskkonna arengukava. Ootused neile dokumentidele kestliku arengu suunamiseks ning killustatud ruumivaldkonna sildamiseks on suured, kuna planeerimist jms ruumilisi suuniseid ei nähta alati muutuse võimaldajana, vaid hoopis takistajana. Arutleme küsimuse üle kuidas pöörata Eesti ühiskonda nii ökoloogiliselt kui sotsiaalselt kestliku ruumilise arengu rajale? 

Moderaator: Kristi Grišakov 

Panelistid/perspektiivid: 

Teadlase vaade: Laur Kanger (TÜ), Helen Sooväli Sepping (TalTech) 

Avaliku sektori vaade: Kaja Pae (MKM), Tõnis Arjus (Tartu LV), Tarmo Jüristo (SALK)

Elamine sõja oludes energiakriisis ja rohesiirdes nõuab kiiremat ja tõhusamat ruumilist planeerimist. Teosammul protsessid ja kasvav bürokraatia on muutnud planeerimise vaat et sõimusõnaks. Kohtukindluse saavutamise ja ebasoodsate mõjude mitteavaldumise veendumuse saamiseks viiakse läbi arvukalt uuringuid ja analüüse, otsustamine muutub aga aina keerulisemaks. Täiendav surve planeerimise tulemuslikkusele sunnib küsima, kas mõned planeerimise tööriistad ülepea töötavad.  

Tuginedes ESPONi uuringute tulemustele ja rahandusministeeriumi tellitud võrdlusriikide analüüsile, annab sessioon ülevaate Euroopa riikide ruumilises planeerimises toimunud muudatustest, mis on kasvanud välja Euroopa Liidu rohepoliitika ja taastuvenergeetika projektide kiirest realiseerimisest. Pakutakse välja, mida võiks Eesti ruumilises planeerimises teha teisiti. Tõstatatakse küsimused, kuidas planeerimist tõhustada nii, et ohtu ei satuks selle olemuslikud põhiväärtused? Millised on olnud Eesti valikud? Kas meie planeerimissüsteem kustutab tuld või areneb ühiskonna vajadusi arvestades? 

Korraldajad:  

• Garri Raagmaa (ESPONi Eesti kontaktpunkt, Tartu Ülikool) 
• Pille Metspalu (Eesti Planeerijate Ühing) 
• Ingmar Pastak (ESPONi Eesti kontaktpunkt, Tartu Ülikool)

Sessioonis arutame, miks on sini-rohealad olulised, kuidas neid hoida, kes vastutab ja kuulame Taani kogemusi. 

Sessioon on jagatud kolmeks. Kõigepealt räägib Jürgen Karvak Tartu Ülikoolist ja Eestimaa Looduse Fondist sissejuhatavalt sidusate ja toimivate sini-rohealade tähtsusest ning tingimustest, et nad toimiksid. 

Seejärel tutvustab keskkonnaekspert Kristjan Piirimäe OÜ-st Roheline Rada 2021. aasta analüüsi metoodikat ja tulemusi suurte üleujutusaladega siseveekogude kohta. Hüdrobioloog Kristiina Mardi Aarhusi linna ja valla keskkonna ja looduse osakonnast jagab Taani kogemust, kuidas planeeritakse taristut ja muid ehitisi vee liikumise ehk sini- ja rohealade ümber. Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik Agne Aruväli tutvustab Keskkonnaministeeriumi vaadet üleujutustega toimetulemisega seoses. 

Viimasena arutame, kes peaks riigis nende teemade eest vastutama ning kuidas peaks kokkulepitud veekogude kaitsmise meetodeid jõustama.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös Rahandusministeeriumiga on alustamas arendustöid loomaks üleriigilise planeeringute menetlemise infosüsteemi PLANIS. Esimene versioon peaks võimaldama menetleda detail- ja üldplaneeringuid ning riigi eriplaneeringuid. Arendustööd kestavad vähemalt kaks ja pool aastat, kuid kasutajaid kaasatakse juba varem. Paneelarutellu on kaasatud planeeringu menetlemisega seotud valdkondade eksperdid, kellega koos püüame leida vastuseid küsimustele nagu:  

Mis kasu toob uus infosüsteem?  

1. Mis sisuliselt muutub planeeringute menetlemise protsessis?  
2. Millist vaeva tuleb näha algandete kogumisel ja kuida PLANIS saab aidata? 
3. Mis kasu toovad digitaalsete kaasamise tööriistade kasutamine? 
4. Kuidas visuaalselt tagada planeeringute ühtne mõistmine ja arusaam?   

Värskelt on algatatud uus Üleriigiline planeering (ÜRP) Eesti 2050 ning ettevalmistamisel on ka Kvaliteetse elukeskkonna arengukava. Sessioonis arutatakse, millised on ootused nendele ruumipoliitika tervikdokumentidele nii sisu kui vormi osas. Mida on meil õppida eelmistest ÜRPidest ja mida peaks seekord tegema teisiti? Millised on uued väljakutsed (mõlema dokumendi alusuuringute vaatest), mille osas koostatavad suunised lahendusi peaksid pakkuma? 

Ettekanded ja sellele järgnev paneelarutelu toob esile õppetunde eelmistest üleriigilistest planeeringutest, värsketest alusuuringutest ning väliskogemusest. Samuti arutleb selle üle, milline võiks olla nende strateegiadokumentide omavaheline sünergia. Kas nad on seeläbi paremad instrumendid? Samuti on oluline arutada, milliseid suuniseid ning tuge oodatakse riigilt ja kogukondadelt erinevate ruumiliste väljakutsete sildamisel? 

Nihe säästvate liikumisviiside osakaalu tõusuks ja autostumise pidurdumiseks eeldab vastavat poliitikakujundust, funktsionaalset taristut ja sobivat liikumiskeskkonda, arvestades kasutajagruppide eripäradega. Siinses sessioonis avame neid teemasid uurimistööde kaudu. Käsitleme jalakäijate, ratturite ja ühistranspordi kasutajate eelistusi ja vajadusi, säästvaks liikumiseks sobiliku ja ligipääsetava füüsilise keskkonna, taristu ja ühenduste loomist, liikumiskäitumise nügimist ning seda, kuidas inimesed seni loodud tingimustes tegelikult liiguvad.  

Narva linn koostab kolmandat üldplaneeringut. Linnaruum on muutunud ja ruumiline areng vajab uuenenud lähenemist pikaajalise arengu suunamiseks. Üldplaneeringu põhiline eesmärk on Narva linnaruumi arengut suunata kahanemisega kohanemise olukorras, lähtuvalt elanike heaolust ja vajadustest. Planeeringulahenduse väljatöötamisel toetutakse mitmekesistele uuringutele, millest ühte – teaduslikult linnaelanike heaolutunde mõõtmist – tutvustatakse ka sessioonil. Lisaks on ette võetud laiapõhjaline kaasamisprotsess, üldplaneeringu töörühmades osaleb erinevaid veebiplatvorme kasutades üle paarisaja eksperdi ja huvilise Narvast ning ka mujalt Eestist.  Koostöös FinEst Targa linna  tippkeskuse teadlastega TTÜst on mõõdetud Narva linnaelanike psühholoogilist ja füsioloogilist heaolu kuues Narva elurajoonis ja kahes avaliku ruumi asukohas, lisaks analüüsitud linnaruumi kvaliteeti avatud andmete baasil ja tehisintellekti abil. Sessioonil tuleb jutuks, kuidas see praktiliselt õnnestub, mida uut uuringu tulemusel teada saadi ja millised on linna arendamise väljakutsed lähtuvalt uuring tulemustest. 

Maapiirkonnad autostuvad. Säästvate liikumisharjumuste kujundamiseks vajavad maapiirkondade elanikud, teise kodu omanikud ja külastajad paindlikke ühistranspordil ja jagamismajandusel tuginevaid liikumisvõimalusi. Kuigi nutikatest ja säästvatest liikuvusteenustest räägitakse enamasti linna kontekstis, on autosõltuvuse vähendamise vajadus eriti terav just maapiirkondades. Liikumisvõimaluste planeerimine erinevate kasutajagruppide üleselt, mitme osapoole koostöös ja erinevaid liikumisviise kombineerides loob võimaluse keskkonnahoidlikuks, sotsiaalselt kaasavaks ja äriliselt mõttekaks liikuvuskorralduseks maapiirkondades. Sessioon käsitleb säästva liikuvuse potentsiaali maapiirkondades, tuues esile senise nõudepõhise ühistranspordi kogemuse ja ühistranspordiliikide ühendamise arengu.   

Keskkonnamõjude hindamine (KMH) on oluline osa arendusprojektidest – olgu selleks tuulepark, maantee, raudtee või tehas. Läbiviidud KMH on tähtis verstapost projektis ning annab kindluse tegevuste realiseeritavuseks tulenevalt erinevatest keskkonnaaspektidest. KMH peab välja selgitama olulise keskkonnamõju olemasolu. KMH sisaldab nii protsessi kui aruande koostamist. Protsessi keskne sisu on erinevate osapoolte kaasamine ning töö etappide ja tulemuste kommunikatsioon. Siinkohal on KMH-des mitmeid kattuvusi planeeringute koostamisega.

Mõlemal puhul on kaasamise juures oluline vahend kavandatava tegevuse visualiseerimine. Ruumipoliitika valikute illustreerimine võib olla võimas tööriist, millega edastatakse nii põhisõnumeid kui ka võimalikke valikuid. Kartograafiline esitlus võib aidata fokusseeruda dialoogile ja tuua selgust, võtta maha hirme uue ja tundmatu ees. Samas on ka võimalik moonutuste ja rõhuasetuste abil manipuleerida teiste osalejatega. Otsustel, mida ja kuidas panna kaardile, mida esile tõsta, mida varju jätta, on suur potentsiaal mõjutada kogu planeerimise ja KMH protsessi. 

Hoolimata suurtest pingutustest teha kõike hästi ja läbipaistavalt, on kaasamiste juures olnud teinekord üksjagu rahulolematust. Näidetena on jäänud kõlama sõnumid nagu „projekti kommunikatsioon oli kehv“, „info ei jõudnud õigel ajal kohale“, „inimesi ei kaasatud piisavalt“ või “kaasamine on ainult formaalne”. Oma sõnumitele suurema jõu andmiseks ei ole harvad ka protestiliikumised ja vastuallkirjade kogumised. Kas see tähendab, et midagi on läinud valesti või on see normaalne demokraatlik vabadus? 

KMH ja planeeringu protsessis on küll kokku lepitud ja seadusest tulenevad tegevused (nt avalikud arutelud), aga paistab, et sellest jääb teinekord väheks. Avalik arutelu ei ole projekti poolt või vastu hääletamise võimalus, aga kas avalikkuse ootus ongi teistsuguse kaasamise järele? Meil puudub ühtne arusaam, milline on sobilik kaasamine ja kommunikatsioon. Tundub, et osapoolte eesmärgid ja ootused on kohati erinevad või üksteisest lihtsalt ei saada aru. 

Sessioonis arutame järgmisi küsimusi: 

• Mis on KMH protsessis ja planeeringutes piisav kaasamine ja kommunikatsioon? 
• Keda ja kuidas tuleb kaasata? 
• Mida ja mis järjekorras peab tegema, et vältida tõsiseid arusaamatusi ja suurt pahameelt (et poleks liiga vara, aga kindlasti mitte ka liiga hilja)? 
• Kuidas visualiseeringud edastavad sõnumeid? 
• Kui oluline on siin info vastuvõtja koostöövalmidus ja meelsus? 
• Mis on osapoolte õigused, aga ka kohustused ja vastutus? 
• Kui palju saab info vastuvõtja esitatud arvamusega arvestada? 
• Mis on mõistlik ajaraam? 
• Kelle roll on kaasamist juhtida? 

Eesti arengustrateegia 2035 seab arengu üheks alustalaks kvaliteetse elukeskkonna. Kuidas seda aga teostada ja milliste sammudega saab üldisest kvaliteetse elukeskkonna eesmärgist hea füüsiline ruum? 2018. aastal võeti vastu Davosi deklaratsioon, mis kutsub üles looma Euroopas kvaliteetset ehituskultuuri. Davosi süsteem kirjeldab kaheksat kvaliteedikriteeriumi: juhtimine, funktsionaalsus, keskkond, majandus, mitmekesisus, kontekst, kohataju ja ilu. Nende kaheksa kriteeriumi samaaegne terviklik, koos rakendamine aitab selgemalt määratleda ja saavutada ehitatud keskkonna kvaliteeti. Neli esimest kriteeriumit on harjumuspärasemad ja selgemalt määratletavad. Mitmekesisuse, konteksti, kohataju ja ilu määratlemisest ruumiloomes on vähem räägitud ja need võivad seetõttu tunduda subjektiivsed. Paneelil tutvustame Davosi kvaliteedikriteeriumite süsteemi ja avame Eesti ehitatud keskkonna näidetel nelja kriteeriumi – mitmekesisuse, konteksti, kohataju ja ilu – määratlemist. Teema muudab eriti aktuaalseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi algatatud eeltöö kvaliteetse elukeskkonna arengukava loomiseks. 

Hajalinnastunud ruumi eesmärk Eesti üleriigilises planeeringus sai kirja 2012. aastal. Viimase kümnendi jooksul on linnade ja maapiirkondade seosed mitmel moel teisenenud ja arenenud. Seda ilmestavad igapäevased praktikad, kahanemine asustusmustrites ja hiljutised kriisid, mis on toonud välja linna ja maa sidemete hübriidsuse ja seni paljuski teadvustamata jäänud seosed. Ruumilisel planeerimisel on väljakutse (taas)mõtestada ruraalsete kohtade roll erineva tasandi strateegiates ja planeeringutes. Kuidas ‘hajalinnastunud ruum’ kui kontseptsioon ja praktika üleriigilise ruumiarengu suunajana suudab integreerida praeguseid muutusi Eestis ja maailmas? Milline on ja võiks olla ruraalsete kohtade roll kahanemise protsessides ja kriisidega toimetulekus? Kuidas sealjuures leevendada hajalinnastunud ruumi tugevat seotust autostumise protsessidega? 

Sessiooni korraldajad: Tarmo Pikner, Anu Printsmann, Raili Nugin (Maastiku ja kultuuri keskus, Humanitaarteaduste instituut, Tallinna Ülikool)

Üle-eestiline planeeringuandmete standardiseerimine on sama vajalik kui kirjakeele tekke üle 100 aasta tagasi. Planeerimine on nagu keel, millel on murded ja laensõnad, samas võimaldab kirjakeel igale autorile loomingulist vabadust kirjutada luuletusi, värsse või kas või eepose. Samas võimaldab see kõigil meil, eesti keele asjatundjatel, sellest aru saada. Eesti kirjakeelega tekkisid ka reeglid, kuidas oma mõtteid arusaadavalt kirja panna. Neid reegleid õpime me eesti keele tunnis ja loomingut analüüsime kirjandusetunnis, kuid mis seis on hetkel planeerimises? Sarnaselt nagu eesti keel 100 aastat tagasi, vajame nüüd planeerimises oma ühist keelt ja reegleid, kuidas ruumireegleid kirja panna, et meil oleks võimalik üksteist paremini mõista ja koostööd teha selleks, et aina laiem publik saaks osa kirja pandud suurteostest.