I päev 15. mai 2025

Eluaseme soetamise ja üürimise hinnad on viimastel aastakümnetel pea kogu Euroopas tõusnud kiiremini kui inimeste sissetulekud. On süvenemas eluasemekriis, kus üha rohkematel inimestel on raske soetada endale eluase ning toime tulla eluasemekulude maksmisega.

Eesti on Euroopas kõige suurema eluaseme- ja üürihinna tõusuga riik. Eluasemehindade tõus ja kaasaegse elamispinna kättesaadavus puudutab just suuremaid linnaregioone, kuid ka linnu ja valdu väljaspool kasvukeskuseid, kes on silmitsi väheneva rahvastiku, tühjeneva elamufondi ja kaasaegse pinna puudusega. Kuidas neid protsesse tasakaalustada ning turutõrkeid ületada? Millist eluasemepoliitikat riik vajab?

Arutelud selle üle,kuidas ja kas rohelisem ja looduslikum linnaruum mõjutab elanike heaolu, on muutunud linnaplaneerimise üheks põhidiskussiooniks. Ka maakeskkonna planeerimises räägime inimeste jaoks tähenduslikest maastikest, näiteks kogukondade jaoks väärtuslikest metsaaladest. Ehkki planeerimisaruteludesse on normatiivne vaade rohetaristu kasulikkusest vaikimisi juba jõudnud, ei ole rohetaristuga seotud planeerimisaruteludes ülearu teadus- ja andmepõhisust. Milline peab ikkagi on see rohelus inimese elu- ja tegevuskeskkonnas, mis heaolu ja vaimset tervist toetab?

Teaduskirjanduses ei ole seni üksmeelt, kuidas täpselt rohetaristu inimeste heaolu ja vaimse tervisega seostub. Palju sõltub sellest, mida täpselt mõõdetakse: Kas suudetakse piisava detailsusega ära kirjeldada inimese tegevuskohti ümbritseva rohekeskkonna kvaliteet? Kas mõõdetakse objektiivselt seda, mis inimest ümbritseb või hoopis inimese subjektiivset arvamust oma keskkonnale? Kas eeldatakse, et rohekeskkond mõjutab vaikimisi kõikide inimeste heaolu ühetaoliselt või peituvad mõju nüansid näiteks isiksusejoontes? Kas eeldame, et ümbritsev rohelus mõjutab meid ainuüksi füüsilise olemasoluga või toob selle mõju esile inimese igapäevaste käikude, huvi ja igapäevatoimetuste tegelik seostumine ümbritsevaga? Sessioon toob kokku õppetunnid viimaste aastate roheteemade uurimisega tegelenud teadusprojektidest (EL Horisont ja LIFE programmide projektid: eMOTIONALCities, Tartu ROHEring ja GoGreenRoutes, WaterLANDs põhjal). Vaatame otsa andmetel põhinevatele roheheaolu mõõtmistele ning peegeldame Eesti linnade planeerimispraktikutega, kuidas planeerijad täna ja tulevikus soovivad roheheaolu suurendada.

Asjakohaste mõjude hindamine on planeerimises üha rohkem fookuses ning ka avalikustamisel ja kaasamisel küsitakse üha enam selle kohta, kuidas üks või teine planeering inimesi ja nende heaolu mõjutab. Ja kuigi üha enam tegeletakse asjakohaste mõjude hindamisega, ei ole kaugeltki kõikides mõjuvaldkondades välja kujunenud selget praktikat, kuidas seda teha. Ning olulisem veelgi – kuidas mõju hindamise tulemusi planeerimisprotsessis arvestada.

Praegu on käimas mitmeid planeeringuid, kus ruumilahenduseni jõutakse muu hulgas ka sotsiaalmajanduslike mõjude hindamisele tuginedes. Ühiskondliku kokkuleppe leidmise poolest on üks keerulisemaid olnud Harju maavarade teemaplaneering, kus vastuseis kaevandamisele on kohalike seas suur ning kompromissikohti on kogukondadega raske leida. Samas on materjali vaja ja tuleb leida uued asukohad, kuhu tegevusi suunata. Selleks, et otsustada, millistesse asukohtadesse peaks kaevandamistegevust suunama ning millised alad peaksid olema prioriteetsemad, kasutati mitmeid sotsiaalmajanduslikke kriteeriumeid, mida hinnati nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt. Mõju hindamise aruanne ja eskiislahendus ei ole veel avalikustatud (seda tehakse 2025 kevadel), kuid praegu toimunud avalike kaasamisaruteludele tuginedes võib arvata, et mõju hindamine suunas lahenduseni, kus on suurem võimalus ühiskondlik kokkulepe kaevandamiseks saavutada. Tundub, et selles protsessis andis asjakohaste mõjude hindamine lahenduse kujundamisel olulise suuna.

Tutvustame valmiva tänavaruumi giidi põhjal, millised on ootused kaasaegsele, kvaliteetsele linnaruumile ning kuidas sinna jõuda, eriti arvestades, et piiratud on nii rahalised ressursid kui see, milleks tihti pika aja jooksul kujunenud asulate teedel-tänavatel üldse ruumi on. Giid on Kliimaministeeriumi tellimusel valmiv juhendmaterjal, mis annab esmajoones praktikutele soovitused tänavate planeerimiseks, projekteerimiseks, ehituseks ja halduseks. Sessioonil avame sinna koondatud teadmisi kolme vaatenurga alt.

Sessioon keskendub digitaalsete visualiseerimislahenduste rollile planeerimisprotsesside läbipaistvuse ja tõhususe suurendamisel. Arutelu eesmärk on mõtestada, kuidas kaasaegsed digitaalsed tööriistad aitavad muuta ruumiliste ideede esitamise arusaadavamaks ning toetavad kvaliteetsemate ja informeeritumate otsuste tegemist tänapäeva planeerimiskeskkonnas.

Mitmetes strateegilistes dokumentides on mainitud kvaliteetset ruumi ja elukeskkonda kui eesmärki. Kuidas aga saaksime kvaliteetset elukeskkonda täpsemalt mõista ja kavandada, millistest komponentidest see koosneb? Davosi ruumikvaliteedi hindamissüsteem sisaldab kaheksat elementi. Selle kohaselt peaks loodav ruum olema keskkonnasäästlik, funktsionaalne, majanduslikku väärtust lisav, kaasavalt loodud, mitmekesisust soodustav, kohatunnetust ja konteksti arvestav ning esteetiline. Neist nelja viimast on peetud subjektiivseks ja keeruliseks rakendada, mistõttu kipuvad need strateegiadokumentides jääma deklaratiivseks ja nende arvestamine erinevates ruumiotsustes võib tunduda keerukas. Ometi muudavad just need väärtused keskkonna elamisväärseks ja tähendusrikkaks. Sessioonis arutleme kvaliteetse ruumi kriteeriumite hindamise, rakendamise ja mõju üle. Vaatleme erinevate osapoolte rolle kvaliteetse ruumi loomisel ning kuidas saab riik hea ruumi loomisele õla alla panna. Muuhulgas tutvustame lühidalt, kuidas kvaliteetse ruumi kriteeriumid on leidnud koha ehitusseadustikus, planeerimisseaduses ja kliimaseaduses ja arutleme, kuidas saavutada ühiselt praktika vastav muutumine.

Tänapäevane ruumiline planeerimine sündis Eestis 30 aastat tagasi planeerimis- ja ehitusseaduse sünniga. 2025. aastal täitub ka 10 aastat “uue” planeerimisseaduse jõustumisest. Esimest korda Eestis on 2025. aastast ruumilisel planeerimisel oma asekantsler. 2025. aasta alguses hakkas tööle esmakordselt ruumiteemadega tegelev Maa- ja Ruumiamet. Kogu selle perioodi vältel on ruumilises planeerimises toimunud erinevaid sündmusi, mis on mõjutanud seda, kuidas täna planeerime. Näiteks 2017. aastal algatati esimene riigi eriplaneering, mille koostamine aasta hiljem lõpetati. Samal aastal ühinesid omavalitsused, kes said kohustuse koostada uued üldplaneeringud. 2018. aastal likvideeriti maavalitsused. 2016. aastal kehtestati esimene mereala planeering – Hiiu mereala planeering. Vahepealsel ajal on tehtud arvukaid kohtuotsuseid, toimunud tähelepanuväärseid arutelusid ja diskussioone, vahetunud ministrid, ministeeriumid. Kokkuvõtvalt räägime lugusid planeerimisest ja arutleme selle üle, kuhu on viimase 30 aasta praktika meid toonud ja kuidas on toimunu mõjutanud seda, kuidas planeerime täna ning millist väärtust selles näeme.

Sessioon on kombinatsioon video- ja helilugudest ning kohapeal osalevate mõtlejate diskussioonist. Video- ja helilood on planeerimispraktikute (planeerijad, arhitektid, arendajad, ametnikud,kogukondade esindajad, kolmanda sektori esindajad) meenutused nende jaoks olulistest sündmustest planeerimisest kuni tänaseni. Nende lugude põhjal valime 5-6 tähtsündmust, mille ümber kujundame kohapealse diskussiooni ning arutame, mida on need sündmused tänasesse planeerimisse kaasa toonud. Võimalusel kasutame ka arhiivimaterjale – nt uudised, raadiolood jmt. Diskussioonipaneeli käigus otsime peamiselt vastust küsimusele, kuidas on see kõik kujundanud tänast ruumilist planeerimist. Diskussioonipaneeli ajal antakse küsimusteks ja kommentaarideks jooksvalt sõna ka publikule. Sessiooni lõpuks oleme loonud ruumilise planeerimise ajajoone.

Sessioon tõukub Kultuuriministeeriumi poolt 2024. aastal rahastatud projekti Säilenõtkus kultuuriteenuste ja kogukondlike praktikate tulemustest, mis võttis vaatlusealla kahanevate maapiirkondade teenuste, vabaühenduste ja kogukondade probleemid seoses maapiirkondade kahanemisega. Antud sessioonis mõistame säilenõtkust kogukonnatasandi võimekusena tulla toime majanduslike, ühiskondlike, kultuuriliste väljakutsetega. Kõrgendatud tähelepanu all on
vabatahtlikkuse  ja mitteformaalsuse erinevad arusaamad mitmetasandilise säilenõtkuse protsessides,
ühendades nii kogukondlike praktikaid, omavalitsuse ootusi, regionaalse tasandi planeerimist kui ka riiklikuid strateegilisi visioone. Nende protsesside
isetekkelisus ja planeerimise võimalused vajavad 
enam tähelepanu. Selles sessioonis avatakse ruraalne säilenõtkusega
seotud mõisteid ja praktikaid, mis moel või teisel seovad mikro-tasandi kogukonnad regionaalse tasandi mõtestamisega. 

Ettekannete ja arutelude kaudu toome esile kogukonnapraktikate, säilenõtkuse ja ühise jagatud ruumi seosed, mis mh on
aktuaalsed Üleriigilise planeeringu kontekstis.